Thoughts must harmonize with beliefs and be followed by ACTION

Thoughts must harmonize with beliefs and be followed by ACTION

Sunday, January 8, 2012

Miks ma ei taha enam "klassikaliselt" õppida?

Täna tahaksin ma seletada,teile vanematele ja kõigile huvitatutele, miks noored, ei taha enam midagi õppida, kuigi mõningal määral olen oma eelnevates kirjutistes seda teemat ka puudutanud. 
Kuulun põlvkonda, kes  ühendab vanemat ja nooremat seega ma saan aru erinevatest lahkhelidest, mõistes mõlemat poolt. Te võite arvata, et oh need noored on olnud alati isepäised igal ajal igas kohas ja lõhe noorema ja vanema vahel on täiesti normaalne, et "küll need noored saavad vanemaks mõistavad, miks me neile seda ja teist kolmandat õpetasime". Paraku see nii ei ole. See ei ole enam tavaline lõhe. Viimase 15 aasta jooskul on kõik niivõrd muutunud ja arengud niivõrd suured, mis ei ole absoluutselt võrreldav sellega, mida teie või ükski eelnev põlvkond kogenud on. 
Jaaa, ma räägin infost. Te ei suuda absoluutselt hoomata, kuidas need noored infot töötlevad. Vastus probleemidele saabub mitmest kohast korraga, mitme erineva tahuga, mitmest erinevast allikast...erinevad vastused, üksteisele täiesti vasturääkivad vastused ja need töödeldakse millisekunditega, miljonite poolt üheaegselt. Uskuge te ei suuda aru saada millest ma räägin. Nagu võrdleks  3me mõõtmelist kuubikut komaga.
Suudate ehk vaid mõista, et nimelt see on põhjus, miks ei ole vaja enam midagi püsivalt talletada - oma pähe!
See on  digitaalne kollektiivne teadvus. 
Haritus ei seisne enam asjade pähetuupimises.
Jah, neile tundub tobe teada erinevate kunstiteoste, skulptuuride loojaid, miks peakski?? Mitte ainult põhjusel, et lähen ja googeldan, vaid nimelt, et ka loomingust kui sellisest on saanud vabavara.  Nii nagu nt. aborigeenid ei pea erinevaid joonistusi enda (autori), vaid nö. jumaliku jõu kanaliseeringuks, tundub ka meie noortele, teoste labeliseerimine ehk tüki seos autoriga on järjest hägusem. Vaadake kasvõi, mis on saanud muusikast. Mees Jamaical paneb oma biidi üles kaks tüüpi Zimbabwes panevad ühe tšembe juurde, krutivad tempo veidi kiiremaks, ameeriklane lisab vokaali - kõik on jagamisel, kes on autor? Kogu elektrooniline muusika on jagatud. Kas Ableton'i looja on helilooja, aga kas muusik, kes selle abil tracki lõi saaks ilma selleta hakkama?? Ok see on äärmuslik, kuid usun,et tabate minu loogikat.
Ausalt ma ise vaatan 10 aastat nooremaid, need inimesed räägivad teises keeles! 
(Ausalt usun, et teiegi seas on kunstnikke, kes loovad niiöelda jumalikust jõust ja ei tunne, et nende käeläbi sündinud maal on nende enda looming. Isegi olen tabanud end imestamas, saades hakkama järjekordse pildi või mustriga, "kes se selle tegi?" pildil pole midagi minulikku.)

Neile ei ole vaja teie infot ja nad ei põe sellepärast.
Noh, öelge välja ja ja jaaa andke tuld:
Et kui elekter ära läheb, et mis siis saab????
Ha ha ha, see on nii teie generatsiooni küsimus.
Et kui kõik maailma raamatud ära põlevad, mis siis saab??

Vaat aga siin tulebki appi minu generatsioon, meie, kes me teame, et internet on meie nö bilooogilise kollektiivse teadvuse minimudel. Fraktaalid, mida täiuslikumaks mingi masin või robot ehitatakse, seda enam hakkab ta meenutama elusloodust. Allveelaevad, kraanad, robotid. Väike muster = suure koopia.
Ja  üldse...inimene minu teada põlevkivi jõul ei liigu.

Ja teiseks, kui elekter ära läheb, mida ma teen teadmisega, kes on "Tuulest Viidud" autor???


Wednesday, December 21, 2011

Manifesto of a Killer

I had dreamt of a world that no one else could have seen
In the spreading darkness I exchanged vows of revolution
Dreams turn into ideals
And I threw away everything that I didn’t need
Like the feelings that dwell in my heart

Still in the rift between reality and ideals
Even if my feet are bound by shackles of sacrifice
My overflowing impulse cannot be repressed because
I have a heart that yearns powerfully

Lies
Fear
Vanity
Grief
I won’t be weak enough
To be apprehended by these forms of negativity
I am a trickster who knows no loneliness

Someday, I'll show you a brilliant world

- KIRA

Tuesday, December 20, 2011

“We must fight against the spirit of unconscious cruelty with which we treat the animals. Animals suffer as much as we do. True humanity does not allow us to impose such sufferings on them. It is our duty to make the whole world recognize it. Until we extend our circle of compassion to all living things, humanity will not find peace.” 
Albert Schweitzer
je


Filmi

mõtlen, äkki peaks tantsufilmi tegema ikka
http://vimeo.com/19301061

Sunday, December 18, 2011

Friday, November 25, 2011

Tere, Leenu!

ja kõikse tantsukriitikute pere!
Mul on hea meel, et te vaevute vahatevahel kirjutama, aga ärge palun enam minust kirjutage, sest ma ei tegele tantsuga.

Jah, see etendus, millele teie sattusite oligi nii, et keegi ei naernud :)) esimest korda pidin ma kasutama nö. "varu" teksti, mis puudutab teist (publikust) tuleva energia mõju esinejale...esireas härra nokkis magada, tema kõrval olev isiklik tuttav niheles rahutult ja ohkas häälekalt. KAS TEILE JÄI MULJE, ET TE OLETE KINOS MUIDU????
Eeldada, et me paneme oma viimsegi karisma piisa teie nimel tööle??!! Miks peaks - me ei ole robotid!! Kõik, kes teatriuksest sisse astuvad hoidke seda palun meeles!! Isegi ufolaeva uks ei avanenud selle surve peale :)

Tegelikult, selle asemel, et pritsida pinnapealset sappi, soovitan julgus kokku võtta ja minuga isiklikult vestelda, sest on mõningad asjad, millega te pidevalt mööda panete.

Esiteks see, et Sandra Z tahab pidevalt raputada.
No kuulge, kaua võib seda jama ajada, kõik need lahendused, mis ma olen kasutusele võtnud (need, mida peetakse publiku "šokeerimise vahenditeks") nagu nt. porno, veri, füüsilised puudujäägid jne. on kõik nimelt sellepärast, et need enam AMMU kedagi EI šokeeri ja just selletõttu on tekkinud võimalus mängida nendega kui puht visuaalsete elementidega - minu arvates on porno ilus! Valust saab füüsiline teater, imeline tants! Ühe jalaga inimene avab mulle hoopis laiema füüsilise maailma, ebamaise...see on minu jaoks põnev. Ma ei seo neid ammu mingi sotsiaalseplämmiga, hallooh!? Jaaaah, see on kindlasti väga halb, kui jalga pole, aga mida ma saan teha - tulge kõik invaliidid kokku kleebin teile need tagasi???
Ma ei saa midagi teha et Ameerikas on rahvas paks ja Aafrikas on lapsed näljas, ma ei saa midagi muud teha kui olla teadlik ja olla tundlik.
Minu tundlikkuse koefitsent ei ole lihtne 3D, minu töödes ei ole iial sisuks see mida näete, ega nali seal, kus te naerate.
Kui te tulete minu etendusele, palun unustage kõik see taak, mis teil küljes on : nt. oh see on klišee, seda on juba tehtud, see ei ole originaalne bla bla bla... see originaalsuse jutt on veel eriti idiootne, kas te tõesti arvate, et minu loominguliseks motivaatoriks on olla originaalne??? Mina, kes ma kasutan AINULT teada-tuntud võtteid??! Kukuuu!??
Ma isegi ei palu süveneda, tähendab ma palun, aga mitte nii nagu olete harjunud: a la, et kuulake teksti ja vaadake pilti ja kokku tuleb üks konkreetne lugu. EI, see ei käi enam nii.
Sandra Z on väljaspool kõiki lugusid, see on bränd, millel ei ole tavapärast kuju, sest selle nägemiseks ei tohi asju seostada nii nagu olete harjunud, ega nii nagu on õpetatud, vaid ainult nagu sa tunned.
Ehk siis, kui ma ütlen:" MA ARMASTAN HITLERIT!" siis see ei täheda, et ma olen nats, ega pruugi olla seotud ei Hitleri ega armastusega, see isegi ei tähenda seda, et ma tahan tähelepanu või kedagi šokeerida. EI, miks peaks?? Sandra Z maailmas, võib see tähendada, "palun mulle kaks tekiilat" või et "mul on külm".
Oluline on teada, et ma ei ole mitte milleski kinni, minu teod põhinevad emotsioonidel, sest ma usun, et emotsioonid on energia, mis suudab meid mõjutada vaatamata visuaalile ja sõnadele.
Saage üle sellest maailmast juba.
Minu käimapanev jõud on olla siin ja praegu ning soov kasutada kõike seda, mis on ilma liigset materiaalset kahju tekitamata. Püüan jätta endast võimalikult väikese ökoloogilise ja võimalikult elava meelelise jälje.

Tervitades,
Sandra Z



Aaaaa ja tõesti, unustage ära see tantsuteatriteema. See, et minu eelnevad etendused Kanuti Gildi SAALIS toimusid, ei tee minust tantsijat. Jah olid ajad, 90ndad, Koolitants, saage üle. Tantsuteater on ikka midagi muud. Füüsiline teater on see ja muusikal.
Või ärge üldse parem lahterdage kui on kahtlusi. Kellele seda siis nii väga vaja on?