Tere, Leenu!

ja kõikse tantsukriitikute pere!

Mul on hea meel, et te vaevute vahatevahel kirjutama, aga ärge palun enam minust kirjutage, sest ma ei tegele tantsuga.

Jah, see etendus, millele teie sattusite oligi nii, et keegi ei naernud :)) esimest korda pidin ma kasutama nö. "varu" teksti, mis puudutab teist (publikust) tuleva energia mõju esinejale...esireas härra nokkis magada, tema kõrval olev isiklik tuttav niheles rahutult ja ohkas häälekalt. KAS TEILE JÄI MULJE, ET TE OLETE KINOS MUIDU????

Eeldada, et me paneme oma viimsegi karisma piisa teie nimel tööle??!! Miks peaks - me ei ole robotid!! Kõik, kes teatriuksest sisse astuvad hoidke seda palun meeles!! Isegi ufolaeva uks ei avanenud selle surve peale :)

Tegelikult, selle asemel, et pritsida pinnapealset sappi, soovitan julgus kokku võtta ja minuga isiklikult vestelda, sest on mõningad asjad, millega te pidevalt mööda panete.

Esiteks see, et Sandra Z tahab pidevalt raputada.

No kuulge, kaua võib seda jama ajada, kõik need lahendused, mis ma olen kasutusele võtnud (need, mida peetakse publiku "šokeerimise vahenditeks") nagu nt. porno, veri, füüsilised puudujäägid jne. on kõik nimelt sellepärast, et need enam AMMU kedagi EI šokeeri ja just selletõttu on tekkinud võimalus mängida nendega kui puht visuaalsete elementidega - minu arvates on porno ilus! Valust saab füüsiline teater, imeline tants! Ühe jalaga inimene avab mulle hoopis laiema füüsilise maailma, ebamaise...see on minu jaoks põnev. Ma ei seo neid ammu mingi sotsiaalseplämmiga, hallooh!? Jaaaah, see on kindlasti väga halb, kui jalga pole, aga mida ma saan teha - tulge kõik invaliidid kokku kleebin teile need tagasi???

Ma ei saa midagi teha et Ameerikas on rahvas paks ja Aafrikas on lapsed näljas, ma ei saa midagi muud teha kui olla teadlik ja olla tundlik.

Minu tundlikkuse koefitsent ei ole lihtne 3D, minu töödes ei ole iial sisuks see mida näete, ega nali seal, kus te naerate.

Kui te tulete minu etendusele, palun unustage kõik see taak, mis teil küljes on : nt. oh see on klišee, seda on juba tehtud, see ei ole originaalne bla bla bla... see originaalsuse jutt on veel eriti idiootne, kas te tõesti arvate, et minu loominguliseks motivaatoriks on olla originaalne??? Mina, kes ma kasutan AINULT teada-tuntud võtteid??! Kukuuu!??

Ma isegi ei palu süveneda, tähendab ma palun, aga mitte nii nagu olete harjunud: a la, et kuulake teksti ja vaadake pilti ja kokku tuleb üks konkreetne lugu. EI, see ei käi enam nii.

Sandra Z on väljaspool kõiki lugusid, see on bränd, millel ei ole tavapärast kuju, sest selle nägemiseks ei tohi asju seostada nii nagu olete harjunud, ega nii nagu on õpetatud, vaid ainult nagu sa tunned.

Ehk siis, kui ma ütlen:" MA ARMASTAN HITLERIT!" siis see ei täheda, et ma olen nats, ega pruugi olla seotud ei Hitleri ega armastusega, see isegi ei tähenda seda, et ma tahan tähelepanu või kedagi šokeerida. EI, miks peaks?? Sandra Z maailmas, võib see tähendada, "palun mulle kaks tekiilat" või et "mul on külm".

Oluline on teada, et ma ei ole mitte milleski kinni, minu teod põhinevad emotsioonidel, sest ma usun, et emotsioonid on energia, mis suudab meid mõjutada vaatamata visuaalile ja sõnadele.

Saage üle sellest maailmast juba.

Minu käimapanev jõud on olla siin ja praegu ning soov kasutada kõike seda, mis on ilma liigset materiaalset kahju tekitamata. Püüan jätta endast võimalikult väikese ökoloogilise ja võimalikult elava meelelise jälje.

Tervitades,

Sandra Z

Aaaaa ja tõesti, unustage ära see tantsuteatriteema. See, et minu eelnevad etendused Kanuti Gildi SAALIS toimusid, ei tee minust tantsijat. Jah olid ajad, 90ndad, Koolitants, saage üle. Tantsuteater on ikka midagi muud. Füüsiline teater on see ja muusikal.

Või ärge üldse parem lahterdage kui on kahtlusi. Kellele seda siis nii väga vaja on?

Kanadest

Teatavasti loob igaüks ise oma reaalsuse, seega valib kellena ta siia ellu sünnib. Oletame keegi soovib endale järgmisse ellu "eksootikat" ja sünnib nt. kanana. Mõtle siis, elab Talleggis üks kana, kes oli eelmises elus võib olla virtuoosne pianist või kaugushüppaja..... Elab kitsas puuris, kus saab kord elus ennast ümber pöörata, nokk kasvamas sissepoole ja tal on võib olla isegi meeles, kuidas klaverit mängida. Paljudel imelastel on tihtipeale juba väga väikesest peale see oskus, kohe kui näpud piisavalt pikad hüppavad klaveri taha...aga sellele kanale ei anna keegi seda võimalustki - olla midagi muud kui temalt oodatakse.

Lourdes

Mulle meeldis see film, olin sellest lugenud ka ja teadsin, et näen. Sisetunne ütles, et tegeleb sama teemaga, millega mina praegu. Ei eksinud. Võib olla väljapoole ei paista...siiski

see, et miski ei tööta kuna keegi ei usu ja see ei tööta kuna keegi ei usu ja kui töötab siis keegi ei usu et töötab. Praegu on nii.

Vaimu võit mateeria üle - millal?

"What if the pineal gland, the eye of Horus, is specifically designed to transduce that primordial power into psychotechnological mastery of mind over matter? That is the wager of every esoteric tradition. Have you carried out the experiment to its end point? Or have you been seduced into egoic idiocy, enslavement to the sensual mirage, serving fantasies of sexual satisfaction, or the vain glory of social prestige, the masturbatoryjouissance of mere philosophy, or the false security of interpersonal attachment, all covering over the terror of life? These two polarizations of our potential are now reaching their most extreme manifestations. Are you the ego resisting the freefall into the singularity -- or are you that singularity itself? Or the dance the two are dancing? Tat tuam asi: thou art That. Nonduality appears as duality, multiplicity, world without end. But nonduality also appears as the Nothing, the Void, kenosis/theosis, Shunyata. The Emptiness is the Fullness, pleroma, purna, the Mother Light pregnant with all that is and ever will be."

Shunyamurti

Kunstiline koosolek

"...kas sul on ehk veel mingeid nõudmisi, mis sulle tunduvad väikeste asjadena, aga tegelikult on meie eelarvele paras põnts?!"

Sandra Z: Mida ma teen ehk kiri eelmistele põlvkondadele

Mina tegelen füüsilise teatriga.

Minu eesmärgiks on luua lisa tähenduste kiht teatrietendustele, eriti sõnateatris.

Kehale saab panna oma loo ja sõnadele oma loo ja muusikale oma loo - kasvõi kolm täiesti erinevat paralleelselt jooksvat lugu!!!

Sest:

minu põlvkond on võimeline palju rohkem infot vastu võtma, kui oli harjunud eelmine. Lisaks me loome hoopis teisi seoseid, kui lõi eelmine põlvkond. Allikad on teised; me ei käi näitustel ja me ei loe neid samu raamatuid, meieni jõuavad teosed enamasti läbi teise, kolmanda allika, kas kellegi tõlgenduse või töötluse läbi - autoritest on saanud brändid, kunstiteostest logod...

See ei ole dekandents - me ei ole mandunud ja me ei ole lollimad, kui olite teie.

Minu põlvkond ei jookse enam iga režiimiga kaasa, ega tee seda, mis kästakse, kuna minu põlvkond nägi, kuidas seni kaljukindlad ideaalid lagunesid hetkega. Teie elu!

Mis sellest, et teile võib tunduda teisiti - facebooki, arvutimängudesse ja poolfabrikaat toidukuhjadesse uppunud lapsed. See ei ole nii, õppige nägema meid teisiti. See, et info liigub kiiresti ei tähenda, et me seda omastame ja usume. Ei, just vastupidi - see, et info liigub nii kiiresti ja nii paljude inimesteni, on justnimelt sümbol... kuivõrd manipuleeritav see kõik on.

Me oleme sellest teadlikud.

Meie ei tahagi kõike selgeks saada, sest me teame, et kõikide asjade tähendust saab muuta.

Ehk siis ma ei ootagi, et saaks 100% laval toimuvast aru nii nagu mõtles autor, lavastaja, näitleja. Ei! Absoluutselt mitte, milleks? Kui MINA (st. igaüks ise) olen see, kes annab asjadele tähenduse!!! (see ongi kusjuuures teie põlvkonna ainus kultuuripärand - seda ainsana õppisime me teilt, võite uhked olla)

Sama asi on ka põhjuseks, miks meile mitte miski püha ei ole ( või siis kõik võib olla).

Minu eesmärk teatris on äratada inimesed ellu, eriti need, kes on laval. Niivõrd olen ma siiski teatri armastaja ja mulle meeldib mõte, et see on ikkagi vähe erilisem amet, mitte aga liinitöö.

Te ei ole robotid!

Teha etendust 120 korda ühtemoodi ei ole normaalne! ( Jah, need pisidetailid siin seal komistamine, eksimused, get a grip...ei need ei loe, need ei muuda essentsi!)

Kui tahate näha/teha sama asja muutumatul kujul, palun väga: selleks on film!!

Teie olete elusad inimesed ja on elus ka teie publik.

.

Minuga töötades, peate iga päev ärkvel olema ja olema võimelised esitama kõiki Romeo ja Julia rolle ka üksi, kui ...loosiõnn teile naeratab.

Elu on elamiseks ja elu tähendab liikumist. Kui tahate olla surnud, tehke seda kohe või vahetage ametit.

Munapakkijad, konstrueerijad.

Mind väsitab see mugavus ja laiskus laval ja ma ei viitsi seda vaadata, see et teil saalid välja müüdud on, ei tähenda sugugi et teete head tööd - jah munad saavad pakitud, kellad kokku monteeritud... Titanic sai ka 11 oskarit, see ei tähenda, et tegemist oli hea, piire avardava, mõtlema paneva filmiga, ega ju???

Masse saab hetkega mõjutada, uskuge mind.

Olgem elus.

Money

It is ironic that money, originally a means of connecting gifts with needs, originally an outgrowth of a sacred gift economy, is now precisely what blocks the blossoming of our desire to give, keeping us in deadening jobs out of economic necessity, and forestalling our most generous impulses with the words, “I can’t afford to do that.” We live in an omnipresent anxiety, borne of the scarcity of the money which we depend on for life—witness the phrase “the cost of living.” Our purpose for being, the development and full expression of our gifts, is mortgaged to the demands of money, to making a living, to surviving. Yet no one, no matter how wealthy, secure, or comfortable, can ever feel fulfilled in a life where those gifts remain latent. Even the best-paid job, if it does not engage our gifts, soon feels deadening, and we think, “I was not put here on earth to do this.”

Even when a job does engage our gifts, if the purpose is something we don’t believe in, the same deadening feeling of futility arises again, the feeling that we are not living our own lives, but only the lives we are paid to live. “Challenging” and “interesting” are not good enough, because our gifts are sacred, and therefore meant for a sacred purpose.

from : "Sacred Economics"

by

Charles Eisenstein