Sandra Z: Mida ma teen ehk kiri eelmistele põlvkondadele

Mina tegelen füüsilise teatriga.

Minu eesmärgiks on luua lisa tähenduste kiht teatrietendustele, eriti sõnateatris.

Kehale saab panna oma loo ja sõnadele oma loo ja muusikale oma loo - kasvõi kolm täiesti erinevat paralleelselt jooksvat lugu!!!

Sest:

minu põlvkond on võimeline palju rohkem infot vastu võtma, kui oli harjunud eelmine. Lisaks me loome hoopis teisi seoseid, kui lõi eelmine põlvkond. Allikad on teised; me ei käi näitustel ja me ei loe neid samu raamatuid, meieni jõuavad teosed enamasti läbi teise, kolmanda allika, kas kellegi tõlgenduse või töötluse läbi - autoritest on saanud brändid, kunstiteostest logod...

See ei ole dekandents - me ei ole mandunud ja me ei ole lollimad, kui olite teie.

Minu põlvkond ei jookse enam iga režiimiga kaasa, ega tee seda, mis kästakse, kuna minu põlvkond nägi, kuidas seni kaljukindlad ideaalid lagunesid hetkega. Teie elu!

Mis sellest, et teile võib tunduda teisiti - facebooki, arvutimängudesse ja poolfabrikaat toidukuhjadesse uppunud lapsed. See ei ole nii, õppige nägema meid teisiti. See, et info liigub kiiresti ei tähenda, et me seda omastame ja usume. Ei, just vastupidi - see, et info liigub nii kiiresti ja nii paljude inimesteni, on justnimelt sümbol... kuivõrd manipuleeritav see kõik on.

Me oleme sellest teadlikud.

Meie ei tahagi kõike selgeks saada, sest me teame, et kõikide asjade tähendust saab muuta.

Ehk siis ma ei ootagi, et saaks 100% laval toimuvast aru nii nagu mõtles autor, lavastaja, näitleja. Ei! Absoluutselt mitte, milleks? Kui MINA (st. igaüks ise) olen see, kes annab asjadele tähenduse!!! (see ongi kusjuuures teie põlvkonna ainus kultuuripärand - seda ainsana õppisime me teilt, võite uhked olla)

Sama asi on ka põhjuseks, miks meile mitte miski püha ei ole ( või siis kõik võib olla).

Minu eesmärk teatris on äratada inimesed ellu, eriti need, kes on laval. Niivõrd olen ma siiski teatri armastaja ja mulle meeldib mõte, et see on ikkagi vähe erilisem amet, mitte aga liinitöö.

Te ei ole robotid!

Teha etendust 120 korda ühtemoodi ei ole normaalne! ( Jah, need pisidetailid siin seal komistamine, eksimused, get a grip...ei need ei loe, need ei muuda essentsi!)

Kui tahate näha/teha sama asja muutumatul kujul, palun väga: selleks on film!!

Teie olete elusad inimesed ja on elus ka teie publik.

.

Minuga töötades, peate iga päev ärkvel olema ja olema võimelised esitama kõiki Romeo ja Julia rolle ka üksi, kui ...loosiõnn teile naeratab.

Elu on elamiseks ja elu tähendab liikumist. Kui tahate olla surnud, tehke seda kohe või vahetage ametit.

Munapakkijad, konstrueerijad.

Mind väsitab see mugavus ja laiskus laval ja ma ei viitsi seda vaadata, see et teil saalid välja müüdud on, ei tähenda sugugi et teete head tööd - jah munad saavad pakitud, kellad kokku monteeritud... Titanic sai ka 11 oskarit, see ei tähenda, et tegemist oli hea, piire avardava, mõtlema paneva filmiga, ega ju???

Masse saab hetkega mõjutada, uskuge mind.

Olgem elus.

Money

It is ironic that money, originally a means of connecting gifts with needs, originally an outgrowth of a sacred gift economy, is now precisely what blocks the blossoming of our desire to give, keeping us in deadening jobs out of economic necessity, and forestalling our most generous impulses with the words, “I can’t afford to do that.” We live in an omnipresent anxiety, borne of the scarcity of the money which we depend on for life—witness the phrase “the cost of living.” Our purpose for being, the development and full expression of our gifts, is mortgaged to the demands of money, to making a living, to surviving. Yet no one, no matter how wealthy, secure, or comfortable, can ever feel fulfilled in a life where those gifts remain latent. Even the best-paid job, if it does not engage our gifts, soon feels deadening, and we think, “I was not put here on earth to do this.”

Even when a job does engage our gifts, if the purpose is something we don’t believe in, the same deadening feeling of futility arises again, the feeling that we are not living our own lives, but only the lives we are paid to live. “Challenging” and “interesting” are not good enough, because our gifts are sacred, and therefore meant for a sacred purpose.

from : "Sacred Economics"

by

Charles Eisenstein

The Gift

Even after all this time
The sun never says to the earth,
“You owe Me.”

Look what happens
with a love like that,
It lights the Whole Sky.

Hafiz