12.nda tasandi filmid - refleshing the films

Everything that we have today was at one time or another considered an impossible thing to create. We’ve only just begun skimming the surface of what film is: therefore we are responsible for re-determining the levels in which we can cover in a film. Basing the fact that we are born upon visuals, the easiest way to learn is to actually see it. Almost everything that I know is gathered from a film, I didn’t start reading until I was 15. So capturing something as pure as human character; I see no greater achievement. If the performers are capable of exposing themselves into real, unscripted, change seeking mirrors for an audience, perhaps we can eliminate the damage of walking advertisements and gradually annihilate the plastic icon. We suffocate on endless forms of distractions that subliminally embed the idea that Self is imperfect without man-made design. We must begin at the beginning and re-flesh completely; by giving a new generation portraits of real characters living within their so called flaws. How can we improve if our children are influenced by their self loathing parents who despise authority, hate their jobs, their wives, their husbands, their families? The children are growing up malnourished in this plastic age. Our doctors are capable of replacing parts and adjusting presentation. This world will soon be a landfill of prosthesis, silicone, and metal. We will be remembered as an age that transformed itself beyond recognition--- that is if we keep buying into the shams. Give us realism that inspires change, growth, and understanding. Question everything. The Bends of Formation is preservation by means of augmentation; we survive exposed. Let’s get naked. Joriah Goad

Miks ma ei taha enam "klassikaliselt" õppida?

Täna tahaksin ma seletada,teile vanematele ja kõigile huvitatutele, miks noored, ei taha enam midagi õppida, kuigi mõningal määral olen oma eelnevates kirjutistes seda teemat ka puudutanud. 

Kuulun põlvkonda, kes  ühendab vanemat ja nooremat seega ma saan aru erinevatest lahkhelidest, mõistes mõlemat poolt. Te võite arvata, et oh need noored on olnud alati isepäised igal ajal igas kohas ja lõhe noorema ja vanema vahel on täiesti normaalne, et "küll need noored saavad vanemaks mõistavad, miks me neile seda ja teist kolmandat õpetasime". Paraku see nii ei ole. See ei ole enam tavaline lõhe. Viimase 15 aasta jooskul on kõik niivõrd muutunud ja arengud niivõrd suured, mis ei ole absoluutselt võrreldav sellega, mida teie või ükski eelnev põlvkond kogenud on. 

Jaaa, ma räägin infost. Te ei suuda absoluutselt hoomata, kuidas need noored infot töötlevad. Vastus probleemidele saabub mitmest kohast korraga, mitme erineva tahuga, mitmest erinevast allikast...erinevad vastused, üksteisele täiesti vasturääkivad vastused ja need töödeldakse millisekunditega, miljonite poolt üheaegselt. Uskuge te ei suuda aru saada millest ma räägin. Nagu võrdleks  3me mõõtmelist kuubikut komaga.

Suudate ehk vaid mõista, et nimelt see on põhjus, miks ei ole vaja enam midagi püsivalt talletada - oma pähe!

See on  digitaalne kollektiivne teadvus. 

Haritus ei seisne enam asjade pähetuupimises.

Jah, neile tundub tobe teada erinevate kunstiteoste, skulptuuride loojaid, miks peakski?? Mitte ainult põhjusel, et lähen ja googeldan, vaid nimelt, et ka loomingust kui sellisest on saanud vabavara.  Nii nagu nt. aborigeenid ei pea erinevaid joonistusi enda (autori), vaid nö. jumaliku jõu kanaliseeringuks, tundub ka meie noortele, teoste labeliseerimine ehk tüki seos autoriga on järjest hägusem. Vaadake kasvõi, mis on saanud muusikast. Mees Jamaical paneb oma biidi üles kaks tüüpi Zimbabwes panevad ühe tšembe juurde, krutivad tempo veidi kiiremaks, ameeriklane lisab vokaali - kõik on jagamisel, kes on autor? Kogu elektrooniline muusika on jagatud. Kas Ableton'i looja on helilooja, aga kas muusik, kes selle abil tracki lõi saaks ilma selleta hakkama?? Ok see on äärmuslik, kuid usun,et tabate minu loogikat.

Ausalt ma ise vaatan 10 aastat nooremaid, need inimesed räägivad teises keeles! 

(Ausalt usun, et teiegi seas on kunstnikke, kes loovad niiöelda jumalikust jõust ja ei tunne, et nende käeläbi sündinud maal on nende enda looming. Isegi olen tabanud end imestamas, saades hakkama järjekordse pildi või mustriga, "kes se selle tegi?" pildil pole midagi minulikku.)

Neile ei ole vaja teie infot ja nad ei põe sellepärast.

Noh, öelge välja ja ja jaaa andke tuld:

Et kui elekter ära läheb, et mis siis saab????

Ha ha ha, see on nii teie generatsiooni küsimus.

Et kui kõik maailma raamatud ära põlevad, mis siis saab??

Vaat aga siin tulebki appi minu generatsioon, meie, kes me teame, et internet on meie nö bilooogilise kollektiivse teadvuse minimudel. Fraktaalid, mida täiuslikumaks mingi masin või robot ehitatakse, seda enam hakkab ta meenutama elusloodust. Allveelaevad, kraanad, robotid. Väike muster = suure koopia.

Ja  üldse...inimene minu teada põlevkivi jõul ei liigu.

Ja teiseks, kui elekter ära läheb, mida ma teen teadmisega, kes on "Tuulest Viidud" autor???