ja kõikse tantsukriitikute pere!
Mul on hea meel, et te vaevute vahatevahel kirjutama, aga ärge palun enam minust kirjutage, sest ma ei tegele tantsuga.
Jah, see etendus, millele teie sattusite oligi nii, et keegi ei naernud :)) esimest korda pidin ma kasutama nö. "varu" teksti, mis puudutab teist (publikust) tuleva energia mõju esinejale...esireas härra nokkis magada, tema kõrval olev isiklik tuttav niheles rahutult ja ohkas häälekalt. KAS TEILE JÄI MULJE, ET TE OLETE KINOS MUIDU????
Eeldada, et me paneme oma viimsegi karisma piisa teie nimel tööle??!! Miks peaks - me ei ole robotid!! Kõik, kes teatriuksest sisse astuvad hoidke seda palun meeles!! Isegi ufolaeva uks ei avanenud selle surve peale :)
Tegelikult, selle asemel, et pritsida pinnapealset sappi, soovitan julgus kokku võtta ja minuga isiklikult vestelda, sest on mõningad asjad, millega te pidevalt mööda panete.
Esiteks see, et Sandra Z tahab pidevalt raputada.
No kuulge, kaua võib seda jama ajada, kõik need lahendused, mis ma olen kasutusele võtnud (need, mida peetakse publiku "šokeerimise vahenditeks") nagu nt. porno, veri, füüsilised puudujäägid jne. on kõik nimelt sellepärast, et need enam AMMU kedagi EI šokeeri ja just selletõttu on tekkinud võimalus mängida nendega kui puht visuaalsete elementidega - minu arvates on porno ilus! Valust saab füüsiline teater, imeline tants! Ühe jalaga inimene avab mulle hoopis laiema füüsilise maailma, ebamaise...see on minu jaoks põnev. Ma ei seo neid ammu mingi sotsiaalseplämmiga, hallooh!? Jaaaah, see on kindlasti väga halb, kui jalga pole, aga mida ma saan teha - tulge kõik invaliidid kokku kleebin teile need tagasi???
Ma ei saa midagi teha et Ameerikas on rahvas paks ja Aafrikas on lapsed näljas, ma ei saa midagi muud teha kui olla teadlik ja olla tundlik.
Minu tundlikkuse koefitsent ei ole lihtne 3D, minu töödes ei ole iial sisuks see mida näete, ega nali seal, kus te naerate.
Kui te tulete minu etendusele, palun unustage kõik see taak, mis teil küljes on : nt. oh see on klišee, seda on juba tehtud, see ei ole originaalne bla bla bla... see originaalsuse jutt on veel eriti idiootne, kas te tõesti arvate, et minu loominguliseks motivaatoriks on olla originaalne??? Mina, kes ma kasutan AINULT teada-tuntud võtteid??! Kukuuu!??
Ma isegi ei palu süveneda, tähendab ma palun, aga mitte nii nagu olete harjunud: a la, et kuulake teksti ja vaadake pilti ja kokku tuleb üks konkreetne lugu. EI, see ei käi enam nii.
Sandra Z on väljaspool kõiki lugusid, see on bränd, millel ei ole tavapärast kuju, sest selle nägemiseks ei tohi asju seostada nii nagu olete harjunud, ega nii nagu on õpetatud, vaid ainult nagu sa tunned.
Ehk siis, kui ma ütlen:" MA ARMASTAN HITLERIT!" siis see ei täheda, et ma olen nats, ega pruugi olla seotud ei Hitleri ega armastusega, see isegi ei tähenda seda, et ma tahan tähelepanu või kedagi šokeerida. EI, miks peaks?? Sandra Z maailmas, võib see tähendada, "palun mulle kaks tekiilat" või et "mul on külm".
Oluline on teada, et ma ei ole mitte milleski kinni, minu teod põhinevad emotsioonidel, sest ma usun, et emotsioonid on energia, mis suudab meid mõjutada vaatamata visuaalile ja sõnadele.
Saage üle sellest maailmast juba.
Minu käimapanev jõud on olla siin ja praegu ning soov kasutada kõike seda, mis on ilma liigset materiaalset kahju tekitamata. Püüan jätta endast võimalikult väikese ökoloogilise ja võimalikult elava meelelise jälje.
Tervitades,
Sandra Z
Aaaaa ja tõesti, unustage ära see tantsuteatriteema. See, et minu eelnevad etendused Kanuti Gildi SAALIS toimusid, ei tee minust tantsijat. Jah olid ajad, 90ndad, Koolitants, saage üle. Tantsuteater on ikka midagi muud. Füüsiline teater on see ja muusikal.
Või ärge üldse parem lahterdage kui on kahtlusi. Kellele seda siis nii väga vaja on?
