Sööklas

Kui üks inimene räägib, siis ta peab kõnet, tal on midagi öelda. Ma ei saa aru miks kõik räägivad, kirjutavad midagi avaldavad arvamust. Kust see kõik tulnud on! Kõik on järsku mingid ajakirjanikud kõigil on kuidagi jäänud mulje, et neil on midagi öelda. Kui kõik korraga räägivad on see müra. Kuula. Nagu oleks sööklas.
(Aaa see Sõnavabadus. Nüüd kui need ajakirjanikud maha kõmmutati on see kohe suur teema. (Nad peaksid Darwini auhinna saama. Nad vastavad kõigile nõuetele: eemaldasid end ise geneetilisest baasist ,olid täiesti terve mõistuse juures täiskasvanud inimesed...)

Kõik tekstid on lihtsalt ajakirjandus, arvamusartiklid...

Kust teile on üldse jäänud mulje,et kedagi huvitab teie arvamus???
 Või see, et tekst ei pea omama mingit väärtust??
 Iga teine on raamatu kirjutanud või agar blogimajandaja. Kust teile on jäänud mulje,et tekstil ei pea olema kvaliteet?
Saate aru, et kui te kõik korraga räägite ei kuula teid mitte keegi, te muutute lihtsalt müraks, suvaline  turupalagan.
Ja siis te ronite  lavale,teie kellel pole mitte midagi öelda. Ja jällegi sellepärast, et teil on see vabadus seda teha, ja kuna kõik seda teevad on standardid nii madalale lastud.
Muidugi võite ka ajaloo kaela selle ajada: a la  "eestlane, vana orjatahvas, on nüüd lõpuks saanud vabaduse osaliseks ja kõik otsivad viise kuidas "ennast väljendada". "???
Ma lihtsalt kardan, et olete sellest eneseväljenduse teemast natuke valesti aru saanud. On kaks eneseväljendust:  üks on endale, teine on teistele. St kui sa räägid, siis sul on midagi öelda teisele, kui sa tahad aga midagi väljendada siis võid teha midagi üksi, ükskõik mida...magada, lilli kasta, joonistada, reisida.
Võib olla see kõik on vastuolus sellega, et ma siin räägin. Samas ma ei ole ju tegelikult siin ja ma ei roni ka lavale.
Mõtlen,et praegusel ajal on ainuke protesti moodus olla lihtsalt vait, teha mitte  midagi, sest kõik lihtsalt sebivad ringi. Olla vait ja haihtuda.