ja kõikse tantsukriitikute pere!
Mul on hea meel, et te vaevute vahatevahel kirjutama, aga ärge palun enam minust kirjutage, sest ma ei tegele tantsuga.
Jah, see etendus, millele teie sattusite oligi nii, et keegi ei naernud :)) esimest korda pidin ma kasutama nö. "varu" teksti, mis puudutab teist (publikust) tuleva energia mõju esinejale...esireas härra nokkis magada, tema kõrval olev isiklik tuttav niheles rahutult ja ohkas häälekalt. KAS TEILE JÄI MULJE, ET TE OLETE KINOS MUIDU????
Eeldada, et me paneme oma viimsegi karisma piisa teie nimel tööle??!! Miks peaks - me ei ole robotid!! Kõik, kes teatriuksest sisse astuvad hoidke seda palun meeles!! Isegi ufolaeva uks ei avanenud selle surve peale :)
Tegelikult, selle asemel, et pritsida pinnapealset sappi, soovitan julgus kokku võtta ja minuga isiklikult vestelda, sest on mõningad asjad, millega te pidevalt mööda panete.
Esiteks see, et Sandra Z tahab pidevalt raputada.
No kuulge, kaua võib seda jama ajada, kõik need lahendused, mis ma olen kasutusele võtnud (need, mida peetakse publiku "šokeerimise vahenditeks") nagu nt. porno, veri, füüsilised puudujäägid jne. on kõik nimelt sellepärast, et need enam AMMU kedagi EI šokeeri ja just selletõttu on tekkinud võimalus mängida nendega kui puht visuaalsete elementidega - minu arvates on porno ilus! Valust saab füüsiline teater, imeline tants! Ühe jalaga inimene avab mulle hoopis laiema füüsilise maailma, ebamaise...see on minu jaoks põnev. Ma ei seo neid ammu mingi sotsiaalseplämmiga, hallooh!? Jaaaah, see on kindlasti väga halb, kui jalga pole, aga mida ma saan teha - tulge kõik invaliidid kokku kleebin teile need tagasi???
Ma ei saa midagi teha et Ameerikas on rahvas paks ja Aafrikas on lapsed näljas, ma ei saa midagi muud teha kui olla teadlik ja olla tundlik.
Minu tundlikkuse koefitsent ei ole lihtne 3D, minu töödes ei ole iial sisuks see mida näete, ega nali seal, kus te naerate.
Kui te tulete minu etendusele, palun unustage kõik see taak, mis teil küljes on : nt. oh see on klišee, seda on juba tehtud, see ei ole originaalne bla bla bla... see originaalsuse jutt on veel eriti idiootne, kas te tõesti arvate, et minu loominguliseks motivaatoriks on olla originaalne??? Mina, kes ma kasutan AINULT teada-tuntud võtteid??! Kukuuu!??
Ma isegi ei palu süveneda, tähendab ma palun, aga mitte nii nagu olete harjunud: a la, et kuulake teksti ja vaadake pilti ja kokku tuleb üks konkreetne lugu. EI, see ei käi enam nii.
Sandra Z on väljaspool kõiki lugusid, see on bränd, millel ei ole tavapärast kuju, sest selle nägemiseks ei tohi asju seostada nii nagu olete harjunud, ega nii nagu on õpetatud, vaid ainult nagu sa tunned.
Ehk siis, kui ma ütlen:" MA ARMASTAN HITLERIT!" siis see ei täheda, et ma olen nats, ega pruugi olla seotud ei Hitleri ega armastusega, see isegi ei tähenda seda, et ma tahan tähelepanu või kedagi šokeerida. EI, miks peaks?? Sandra Z maailmas, võib see tähendada, "palun mulle kaks tekiilat" või et "mul on külm".
Oluline on teada, et ma ei ole mitte milleski kinni, minu teod põhinevad emotsioonidel, sest ma usun, et emotsioonid on energia, mis suudab meid mõjutada vaatamata visuaalile ja sõnadele.
Saage üle sellest maailmast juba.
Minu käimapanev jõud on olla siin ja praegu ning soov kasutada kõike seda, mis on ilma liigset materiaalset kahju tekitamata. Püüan jätta endast võimalikult väikese ökoloogilise ja võimalikult elava meelelise jälje.
Tervitades,
Sandra Z
Aaaaa ja tõesti, unustage ära see tantsuteatriteema. See, et minu eelnevad etendused Kanuti Gildi SAALIS toimusid, ei tee minust tantsijat. Jah olid ajad, 90ndad, Koolitants, saage üle. Tantsuteater on ikka midagi muud. Füüsiline teater on see ja muusikal.
Või ärge üldse parem lahterdage kui on kahtlusi. Kellele seda siis nii väga vaja on?
Tere, Sandra!
ReplyDeleteNõus, vestlemine on vajalik ja peaaegu olematuid ajalehemahtusid arvestades näib Sinu blogi selle jaoks sobiv koht. Ehk on see huvitav teistelgi lugeda ja ehk tunneb keegi teinegi vajadust vestlusesse sekkuda.
Nõus, jätame ’tantsu’ sildi praegu kõrvale. Selle sõna lõksu ja selle sildi vangi jäävad sageli nii tegijad kui kirjutajad. Kemplemised selle üle, mis see tants üldse on, on end ammugi ammendanud. Samuti ei esinda ma kõiki Eestis tegutsevaid (tantsu)kriitikuid, vaid saan ikka ja ainult vastutada iseenda sõnade eest.
Minu arvates ei ole vaataja (mh ka selle vaataja, kes nähtust hiljem kirjutab) ülesandeks aimata ära loojate taotlusi. Teatriskäik ei ole järjekordne ristsõnamõistatus, millel on ainult üks õige lahendus. Pigem võib seda võtta kui kohtumist, kus paratamatult hakkavad teineteise suhtes mängima nii loojate taotlused kui vaatajate ootused. Ja seetõttu kontekst ON oluline. Sandra Z võib olla seninägematu bränd, kuid brändina hakkab mängima ka NO teatri ruum, kus Sandra Z oma lavastust publikule näitab. Ja see bärnd tõmbab ligi teatavate ootustega publikut. Isegi kui lavastuse autor tahaks, et kõik eelnevad teadmised ja nendega seotud hinnangud on publiku mälust kustutatud.
Iseäranis just „Tulmukate“ puhul oli minu jaoks see, kuidas publik laval toimuvat vastu võttis, sama huvitav kui see, mis lava peal toimus. Ja vähemasti 10. novembri etendusel oli publiku seas tunda, näha ja kuulda ilmselget nõutust. See nõutus, see mõistmatus, kujutab endast minu jaoks väga huvitavat küsimust, millele päris selget vastust mul (veel) pakkuda pole, kuid mulle näib, et vastus sellele tuleneb just nimelt loojate ja vaatajate erinevatest ’ootushorisontidest’. Isegi kui autori eesmärk ei ole šokeerida ja raputada, ei tähenda see, et see publikule ebamugavalt mõjuda ei võiks. Viimane ei tähenda sugugi, justkui oleks teatritegija ülesandeks pakkuda publikule lobedat meelelahutust (isegi kui lavastuse žanrimääratlus on ’muusikal’). Ent kui eeldada, et teatrit tehakse siiski soovist midagi teistega jagada, kui etendus on mõeldud vaatajat kõnetama, siis millest see tuleb, et mõnikord suubub kõnetus kuulja kurtusse? Võimalik, et ülejäänud etendustel on toimunud midagi muud, kuid millegipärast ma kahtlen selles.
Lisaks, kui vaadelda Postimehes avaldatud teksti hoolikamalt ja mitte asuda kohe kaitsepositsioonile ning eeldada, et kriitik ’pritsib pinnapealset sappi’, siis ütlen ma ju sealgi, et mulle näib „Tulmukad“ ja seda kandev kompromissitu autoripositsioon huvitav ja vajalik.
Jõudu!
Leenu
Ooo kui põnev!
ReplyDeleteAlustan kohe lõpust
"Võimalik, et ülejäänud etendustel on toimunud midagi muud, kuid millegipärast ma kahtlen selles."
Vat see kahtlev seisukoht, see hoiak ongi see mis häirib, nii ei saa ega tohi üldistada.
Võib- olla see tundub tõesti uskumatu, kuid järgmise päeva publik oli kui öö ja päev.
Ehk meie vestlusse ilmub keegi kes nägi 24.11 etendust ta äkki backupib mind :))
Aga, mis puudutab looja vastusse, ma olen väga teadlik ja täiesti nõus, ega poolda ise aboluutselt etendusi
stiilis "iseoledlollkuiarueisaand" või etendusi mida publik ise peab looma..
ma ei viitsi ise neid vaadata veel vähem teha.
Ma olen täiesti nõus et looja peab andma endast kõik, et etendus kõnetaks. Mulle on väga oluline pakkuda
elamust ja meelt lahutada (kusjuures sõnal "meelelahutus" ei ole minu jaoks üldse minigi halba maiku juures), võimalust
väljuda endast, kasvõi korraks.
Aga jutt pole üldse selles, sest ei ole päris nii lihtne ja just rõhutaks veelkord, et tegemist ei ole FILMI vaid TEATRIGA.
Et kusagile maale on vaja vastu tulla. Ja eriti veel seetõttu, et tegemist on improvisatoorse teatriga- see on üsna oluline
faktor, mis minu arvates muudab olukorda. Ma olen seal, seisan vaatan publikule otsa....jah ok lugu läheb edasi nii nagu
stsenaarium ette näeb AGA tekst muutub, see kuidas ma seda esitan muutub, liikumine muutub.
Ma ei ole liinitööline ja ma tahan suhelda.
Aaa ja muide Sandra Z ei ole üldse erakordne looja, kui selliste ootustega etendusele minna,
ei tule sealt kohe üldse midagi head :)
NO99 publikust rääkides peaks mainima, et ma ei ole täheldanud väga drastilist lõhet Kanuti Gildi SAALI omaga.
Pigem on selle etenduse puhul silma jäänud, et lihtsamini läheb noortel
(ja neil vanadel, kes ennast enam liiga tõsiselt ei võta). Mitte et tegu oleks noorte tükiga,
lihtsalt ei tohiks olla liiga kastis kinni, ses mõttes et ei tohiks "üle mõelda" Paljud inimesed on justkui "üle-haritud" :)
Kui selle võtme kohe alguses kätte saab on edasi lihtne... pole vaja kaasa mõelda liiga palju, ma mõtlen teie eest.
Võtke vabalt.
Kui hakkad kaasa mõtlema siis sa justkui rikud sõidu ära... nt. kui sõidad Ameerika mägedel ja selle asemel, et lihtsalt nautida hakkad hoopis mõtlema, kuidas see konstruktsioon ehitatud on, mis mustriga turvavöö on kootud,ja lisaks püüad lugeda et kui palju seal rööpaid on... no tõesti läheb süda pahaks niimoodi.
A kõik noored ei ole ühe puuga löödud muidugi :)
Just täpselt 24.11 etendust nägingi. Teie mõttevahetust lugedes jääb mulje nagu me oleks täiesti erinevaid lavastusi käinud vaatamas. Esietendusele tulnud vaatajad-kuulajad käitusid vahetult ja eelarvamusteta. Eelarvamuste all pean silmas nö. "puhta lehena" vaatama tulemist. Etendus toimus küll no99 teatris, ent tegijad polnud no99 näitlejad. Oodata täiesti erinevatelt inimestelt, kellel on täiesti erinevad nägemused ja oma arvamuse avaldamise õigus, ei ole adekvaatne minu meelest.
ReplyDeleteNo99 oli julgus lubada enda teatrisse lavatust, mis minu meelest erineb nende "tavapärasest" repertuaarist.
Emotsioon - see et ei meeldi on ka emotsioon ja seda ei tohiks ära unustada. kui etendus ärritab või tekitab veelgi tugevamaid negatiivseid tundeid on see juba õnnestunud etendus.. etenduse eesmärk on puuduta, mitte liigitada või vastuseid anda või kindla peale meeldida vaatajale.
Vabandan: oma kirjutamise oskust pean veidi veel lihvima, kui ehk võiks mu arvamus siiski trükimusta kannatada.
mina olin kah nõutu. pingsalt proovisin paigutada nähtut kuhugi kasti, igal hetkel. peaaegu sättisin selle kuhugi ära ja siis taas muutus olukord ja pidin hakkama kõike uuesti otsast peale sättima. mis teha inimese mõistus otsib kontekste. eriti kui minu loogika ei ühti sandra loogikaga mitte üks põrm. aga see oligi ehk kõige tugevam emotsioon, et mida pekki, nii on võimalik kah teha. siis olid etenduses mõned hetked, kus unustasin mõistuse, vaatasin suu lahti, kuidas sandra esitab pikki tekste. super. või lihtsalt naljakas, kuidas saab olla nii raske sellise kehaga püsti tõusta. kui pinges ja samal ajal saamatu oli anatoli tantsu vihtudes minust 1 meetri kaugusel.
ReplyDeletealguses võtsin kohe väga jäiga hoiaku, kui kahepeaga naine rääkis, minu meelest 20 minutit mingit juttu. pagana raske alguse olite te valinud. ahjaa ja siis see pagana lõpp. vaatasin etendust koos soomlasega. see väide, et soomlased arvavad, et eestlased on natsid. väga erutav, aga täiesti ajuvaba. see oli intrigeeriv ja kui sa sandra tahtsid sellega öelda, et palun klaas vett, siis minu mõistus ja arusaamad ei suuda seda nii kuulda. mind sa intrigeerisid, oli hea nali.
Ma ei ole midagi näinud. Teate kui huvitavalt teie mõtted tunduvad mulle, kel mul pole selle etendusega mitte mingisugust kokkupuudet?
ReplyDeleteSaan asjadest nii aru, et keegi Sandra Z lavastas ühe näidendi. Kõik läksid vaatama. Osad ei saanud midagi aru, teised justkui said. Kriitik kirjutab arvustuse. Lavastaja põeb, et publik on tuim.
Kui nii, siis millise lavastuse puhul see nii ei ole?